Kommenteeri

Surmalähedasteste kogemuste (NDE) ühest aspektist

 Miks mõistus (meel) tingimustes, kus organism ei saa hapnikku, tajub reeglina enamasti positiivset ja õndsat, mitte aga paanikat tekitavat olekut, jääb mõistatuseks.

Surmalähedased kogemused (NDE-d, Near- Death -Experience) vallanduvad üksikute eluohtlike olukordade tagajärjel (raske trauma, infarkt, insult, jms). Umbes üks kümnest südameseiskumisega patsiendist läbib NDE oleku. Tuhanded ellujääjad jagavad müstilisi kogemusi olukordadest, kus nad tunnetavad, et lahkuvad kehast ja satuvad valdkonda, mida aeg-ruum ei piira.

 (Koostinguks kasutatud kirjanduse lisan nimme kirjutise algusesse).

"Tales of the sureing Brain" ajakirjas Scientific American 322, 6, 70-75 (juuni 2020). doi: 10.1038 / Scientificamerican 0620-70. 

https://www.scientificamerican.com/article/what-near-death-experiences-reveal-about-the-brain/

The Handbook of Near-Death Experiences: Thirty Years of Investigation. Edited by Janice Miner Holden, Bruce Greyson and Debbie James. Praeger, 2009. 

Leaving Body and Life Behind: Out-of-Body and Near-Death Experience. Olaf Blanke, Nathan Faivre and Sebastian Dieguez in The Neurology of Consciousness. Second edition. Edited by Steven Laureys, Olivia Gosseries and Giulio Tononi. Academic Press, 2015).

Esimese maailmasõja lahinguväljal raskelt vigastada saanud noor Ernest Hemingway kirjutas kodustele: „Olen vaadanud surma ja tõesti tean, et kui ma oleksin surnud, oleks see olnud minu jaoks väga lihtne, isegi lihtsaim, mida kunagi teinud olen.” Aastaid hiljem täpsustas Hemingway omi kogemusi - hinge lahkumist kehast, lendu ja tagasi pöördumist - oma novelli “Kilimanjaro lumed” jaoks. Peategelane, keda tabas gangreen, teab, et ta sureb. Järsku ta valu kaob ja teda päästma saabub piloot Compie. Nad tõusevad õhku ja lendavad ühes tormiga, mille vihm oli nii paks - tundus, nagu nad lendaksid läbi vee joa,   kuni lennuk valguse kätte satub: nende ees oli uskumatult valge päikese käes Kilimanjaro nelinurkne tipp. Ja siis teadis ta, et sinna oli vaja minna.” Kirjeldus hõlmab klassikalise surmalähedase kogemuse elemente: pimedus, valu lakkamine, valgusesse tõusmine ja seejärel rahulikkuse tunne.

Surmalähedased kogemused (NDE-d, Near- Death -Experience) vallanduvad üksikute eluohtlike olukordade tagajärjel (raske trauma, infarkt, insult, jms). Umbes üks kümnest südameseiskumisega patsiendist läbib NDE oleku. Tuhanded ellujääjad jagavad müstilisi kogemusi olukordadest, kus nad tunnetavad, et lahkuvad kehast ja satuvad valdkonda, mida aeg-ruum ei piira.

NDE-d pole kujutlusvõime ulmelised lennud. Neil on kindlad ühised jooned - valuvabaks muutumine, tunneli lõpus ereda valguse nägemine, kehast eraldumine, selle kohal hõljumine või isegi kosmosesse lendamine (kehavälised kogemused). NDE-d võivad hõlmata ka kohtumisi lähedastega, elavate või surnutega, vaimsete olenditega, meenutusi läbi elatud mälestustest, nii headest kui halbadest (“mu elu välkus mu silme eest läbi”). Teadus on uurinud neid nähtusi ja pakub mõningatele füsioloogilisi seletusi: näiteks tunneli nägemise järk-järgult kitsenev pilu võib tekkida verevoolu vähenemisel võrkkesta st., et kõigepealt toimub nägemise kaotus.

NDE- d võivad olla kas head või halvad. Esimesed tekitavad tunde, et ümbritsev “aura” on midagi seletamatult ilusat, säravat, mahedat, millesse kogeja sulandub (pikemalt saan soovi korral vesta sel teemal kogemustest oma lapsepõlvest mõnel õpiõue tervisetunni miniretkel) kiretu rahulikkuse ja Kõiksuse “paitava” ühtsustundega, unustades oma traumad.

Kuid mitte kõik NDE-d pole õndsad - mõned tunnetused võivad olla hirmutavad, ähvardades terrori, ahastuse, üksinduse, meeleheitega.

Iga lähedase (ka hingesugulase) surm tuletab meelde elu ebakindlust ja haprust, mis aegade jooksul tuhmub, kuid NDE-de kogemusi meenutatakse aastakümnete tagant selgelt nagu oleks nad toimunud eile.  

Kahe Virginia ülikooli teadlase 2017. aasta uuring tõstatas küsimuse, kas NDE ajal kahjustatud ajufunktsioonidega kaasnenud imelise tunnetuse paradoks võiks olla kujutlusvõime lend. Teadlased andsid küsimustiku 122 inimesele, kes teatasid NDE-st. Nad palusid neil võrrelda oma kogemuste mälestusi nii reaalsete kui ka kujutletud sündmuste meenutustega umbes samast ajast. Tulemused viitavad sellele, et NDE-sid peeti reaalsemateks. (NDE-d said 20. sajandi viimasel veerandil laiema avalikkuse tähelepanu osaliseks seonduvalt arstide ja psühholoogide tegevustega ka uurimistöödega. Raymond Moody, oma 1975. aasta bestselleris võttis kasutusele termini "surmalähedane kogemus". Bruce M. Greyson, kaasautoritega avaldasid 2009. aastal surmalähedaste kogemuste käsiraamatu).

Paljud teadlased aktsepteerivad NDE-d kui intensiivselt tunnetatud kogemuste reaalsust. Need on sama autentsed kui kõik muud subjektiivsed tunded või ettekujutused, kuid siiski hüpoteesid, et kõik meie mõtted, mälestused, ettekujutused ja kogemused on meie aju loomulike põhjuslike jõudude vältimatud tagajärjed. NDE-d moodustavad inimteadvuse haruldase mitmekesisuse, kus juures on tähelepanuväärne, et alla tunni kestev sündmus võib jätta “inimteadvuse võrgustikku” püsiva muutuse.  (Sarnastest müstilistest kogemustest teatatakse ka neurotransmitter serotoniiniga seotud hallutsinogeenide klassi kuuluvate psühhotroopsete ainete, sealhulgas psilotsübiini (võlu seente toimeaine), LSD, DMT (aka Spirit Molecule) ja 5-MeO-DMT allaneelamisel.)  

NDE-d on olnud kogu aeg kõigis kultuurides, noorte kui vanade seas. (Mõelge näiteks “Tiibeti surnute raamatule”, mis kirjeldab teadvust (meelt) enne ja pärast surma).   

Ajaloolistest dokumentidest pärit isiklikud narratiivid kajastavad intensiivselt NDE-sid. Näiteks 1791. aastal uppus peaaegu Briti admiral Sir Francis Beaufort, mida ta meenutas sel viisil: “Rahulik tunne kõige täiuslikumast rahulikkusest... Samuti polnud mul kehalisi valusid. Vastupidi, minu aistingud olid nüüd pigem meeldivad ... Ehkki meeled olid niivõrd väsinud, siis mitte mõistus; näis, et selle tegevus on elavdatud suhtega, mis ei võimaldada kirjeldada kõiki asju... Tagantjärele rännates näisid kõik mu varasema elu juhtumid põnevad.... Kogu minu eksistentsi periood paistis olevat minule omamoodi panoraamvaates.”

Üks juhtum registreeriti 1900. aastal, kui Šoti kirurg Sir Alexander Ogston (Stafülokoki avastaja) jäi tüüfusesse. Ta kirjeldas juhtunut nii: “Ma lebasin, sisemine tundmus välistas igasuguste lootuste või hirmude olemasolu. Vaim ja keha näisid olevat kahestunud ja mingil määral eraldiseisvad. Olin kehast teadlik kui ukse lähedal asuv inertne pudenenud mass; see kuulus mulle, kuid see polnud mina. Teadsin, et mu vaimne mina kasutab keha regulaarselt väljumiseks .... Seejärel tõmmati mind kiiresti tagasi keha juurde, liitusin sellega vaistlikult ja minust sai mina ning mind toideti, räägiti, minu eest hoolitseti .... Ja kuigi ma teadsin, et surm on hõljumas, ei mõelnud ma lõpust....”

Briti kirjanik Susan Blackmore teate Küproselt pärit naiselt, kellel oli 1991. aastal erakorraline gastrektoomia (raske mao haigus, mille käigus tehakse mao vähendamise lõikus). Pärast operatsiooni neljandal päeval ta jäi mitmeks tunniks teadvusetuks ... Ehkki arvati, et ta on teadvuseta, mäletas ta aastaid pärast seda kogu üksikasjalikku vestlust, mis toimus kirurgi ja anestesioloogi vahel ...” Ma lebasin enda keha kohal, täiesti valudeta ja vaatasin enda poole kaastundega. Siis ... ma läksin mujale, hõljusin pimeda, kuid mitte hirmutava kardinataolise koha poole ... tundsin täielikku rahu. Järsku kõik muutus - mind suruti jälle oma kehasse, olles jällegi väga piinadest teadlik.”

Kaasaegne surm nõuab ajutegevuse pöördumatut lakkamist. Kui ajus pole vereringet ja hapnikku, patsiendi   elektroentsefalogramm (EEG) muutub isoelektriliseks ehk teisisõnu tasaseks. Aju välimise kihi ajukoores on elektriline aktiivsus langenud. Neid voolukatkestusi arvesse võttes võib taoline kogemus tekitada üsna kummalisi ja omapäraseid lugusid, mis moodustavad osa NDE aruannete kogus. Selle läbinud inimese jaoks on NDE sama reaalne kui kõik, mida mõistus tavalise ärkveloleku ajal tekitab. Kui kogu aju on täieliku jõu kaotuse tõttu suletud, kustub ka oma moel meel ja teadvus. Kui hapniku ja verevool peatselt taastatakse, võib aju tegevus jätkuda.

Teadlased on teinud katseid kõrgelt koolitatud spetsialistide, sh. NASA astronautidega - USA-s. Teadvuse kaotuse ja sellele järgnenud taastumise on nad videolindistanud, analüüsinud ja järjestanud. Ligikaudu viiekordse raskusjõu korral peatab südame-veresoonkonna süsteem ajule vere andmise, katsealune minestab. Umbes 10 kuni 20 sekundit pärast raskusjõu lakkamist taastub teadvus, millega kaasneb võrreldav segaduste ja desorientatsiooni intervall (katsetes osalejad on ilmselgelt väga sobivad ja uhked oma enesekontrolli üle).

Nähtude ulatus, mida need mehed kirjeldavad, võib ulatuda NDE deni – eriline nägemise taju, eredad tuled; unest ärkamise tunne, sealhulgas osaline või täielik lühiajaline (R.P.)? halvatus; rahuliku hõljumise tunne; kehavälised kogemused; naudingu aistingud ja isegi eufooria; lühikesed, intensiivsed unenäod, mis hõlmavad sageli vestlusi pereliikmetega, mis jäävad neile meelde palju aastaid pärast seda. 

Paljud neuroloogid on märkinud sarnasusi NDE-de ja keerukate osaliste krampidena tuntud epilepsiajuhtumite klassi mõju vahel. Need aju kahjustused mõjutavad osaliselt teadvust ja paiknevad sageli ühe ajupoolkera konkreetsetes ajupiirkondades. Neile võib eelneda teatud aura, konkreetse patsiendi jaoks ainulaadne kogemus, mis ennustab algavat haiguse rünnakut. Krambiga võivad kaasneda muutused objektide tajutavas suuruses; ebatavalised maitsed, lõhnad või kehalised tunded; déjà vu; depersonaliseerumine; või muud eksootilised tundeid.

Selliste krambihoogude (lobeepilepsia hoogude) all kannatas kirjanik Fjodor Dostojevski. Tema romaani "Idioot" peategelane prints Müškin mäletab:

“Epilepsiahoogude ajal või õigemini vahetult enne neid olen alati kogenud hetke või kaks, kui kogu süda, meel ja keha näisid ärkavat jõulisuse ja valguse käes; olin täis rõõmu ja lootust ning kõik ärevused näisid olevat igaveseks pühitud; need hetked olid vaid värelused, mis polnud kunagi rohkem kui sekund, kus taoline õndsus peale tuli.” See sekund oli muidugi kirjeldamatu. Kui rünnak oli möödas ja prints mõtiskles oma sümptomite üle, ütles ta endale: "Olgu see siis ainult haigus, aju ebanormaalne pinge, kui see hetk meelde tuleb, mida analüüsin, siis see näib olevat olnud harmoonia ja ilu kõige kõrgemal astmel - sügavaima sensatsiooni hetk, mis on ületanud piiramatu rõõmu ja vägivallatsemise, joovastava pühendumise kõige täiuslikuma eluga ... Ma annaksin kogu oma elu selleks hetkeks.”

Rohkem kui 150 aastat hiljem suudavad neurokirurgid selliseid ekstaatilisi (joovastavaid) tundeid esile kutsuda, stimuleerides ajukoore osa, mida nimetatakse insulaks, epilepsiahaigetel, kelle ajule on implanteeritud (siirdatud) elektroodid. See protseduur aitab krampide päritolu kindlaks teha võimaliku kirurgilise protseduuri jaoks. Patsiendid teatavad õndsusest, suurenenud heaolust ja kõrgendatud eneseteadvusest või välismaailma tajumisest. Võivad tekkida kehaväliseid elamused või visuaalseid hallutsinatsioonid.

 Jõhker seos ebanormaalsete aktiivsusmustrite vahel - olgu need põhjustatud spontaansest haigusprotsessist või on tekkinud kirurgi elektroodi kontrolli all - ja subjektiivne kogemus toetab nähtuse bioloogilist päritolu. Sama kehtib tõenäoliselt ka NDE-de bioloogilise päritolu kohta arvavad neurokirurgid. (Kuid kindlad uuringud selles osas on ilmselt pooleli. R.P.).

Miks mõistus peaks vereringe ja hapniku kaotuse tingimustes oma operatsioonide toetamiseks pingutama kui illusoorset positiivset ja õndsat olelust, mitte aga paanikat tekitavat, jääb salapäraseks. Intrigeeriv on, et on palju teisi juhtumeid, kus vähendatud hapnik põhjustab meeldivate nooruslike kõrgendatud erutuse tunnete kõrval ka lämbumise või minestamise tundeid.

 Võib-olla on sellised ekstaatilised kogemused paljudele surmavormidele tavalised, kui mõistus on kirgas ja puudub valu leevendamiseks mõeldud ravimite mõju? Sellele pole veel kindlat vastust teadlastelt.

Reeda arvamus: NDE nähtused on paljuski uurimata ja antud koosting kirjanduse põhjal toetub vaid NDE neuroloogilistele ja bioloogiliste uuringutele. Mitu kuud tagasi kirjutasin listi biofootonitest, mille kohta on tehtud tõsiseid teadusuuringuid, osutamaks, et aju on võimeline vastu võtma ja välja saatma olemuselt energo-informatsioonilisi signaale – biofootoneid. Arvan, et tõde on integraalne: NDE nähtusi tuleks vaadelda ja uurida kvantfüüsika ja bioloogiliste uurimissuundade sünergilise koostoimena.
Käesolev koosting listi on ühepoolne, püüdes lahti harutada nähtuse bioloogilist olemust, mida pole paha ka teada, see on üks mitmetest hüpoteesidest, kuid vajab edaspidi olulist täiendamist. Teadvus, aju, kvantfüüsika, energoinformatsioon, aju võime genereerida ja vastu võtta biofootoneid teatud olukordades... Kuid, kas teadvus üldse on ajus?.... Kas teadvust juhib informatsioon või bioloogia või kvantfüüsika, või veel miskit muud koondatuna kõik kokku inimteadvuse aspektist vaadelduna? Need on küsimused, mida oleks huvitav mõtiskleda õpiõuedel. Miks? Vast ikka selleks, et teadlikumalt ja motiveeritumalt sulanduda Universumi (Looduse) Rütmidega, mis väärtustab ja toetab meie eluteed selles DNA eluvormi dimensioonis kuniks seda on.

 Valgust ja empaatiat kõige elava vastu - Reet

Lisa kommentaar

Email again: